Isutus

On loomulik, et surmale lähenedes kaotab inimene huvi toidu ja lõpuks ka joogi vastu. Kuid enne kui aktsepteerida seda kui isutuse põhilist põhjust, tuleb välja selgitada ja võimalusel kõrvaldada pöörduvad põhjused.

Isutust võib põhjustada:

  • hirm oksendamise ees,
  • ärevus,
  • depressioon,
  • toit, mis ei tekita isu,
  • liiga suured portsjonid,
  • varajane küllastustunne,
  • vedelikupuudus ehk dehüdratsioon,
  • kõhukinnisus,
  • halb suuhügieen,
  • haavandid suus,
  • valu,
  • jõuetus,
  • kasutatavad ravimid,
  • elektrolüütide tasakaaluhäired (hüponatreemia, hüperkaltseemia),
  • kusiveresus ehk ureemia,
  • põhihaiguse progresseerumine.

Soovitused isutuse korral:

  • antiemeetikumide, trankvilisaatorite ja antidepressantide kasutamine;
  • valida meelepärane toiduvalik;
  • väikesed portsjonid väikestel toidunõudel;
  • vahepalad;
  • tarbida piisavalt vedelikku;
  • kasutada vajadusel lahtisteid;
  • tagada hea suuhooldus ja vajadusel suuõõne ravi;
  • tagada adekvaatne valuravi;
  • võimalusel eemaldada või asendada isutust tekitavad ravimid;
  • tagada elektrolüütide tasakaalu kontroll ja ravi;
  • stimuleerida isu hormoonraviga (prednisolon, dexamethason);
  • jõuetuse korral aidata söömisel.

Peaks arvestama, et söömine on sotsiaalne tegevus ning inimene sööb paremini olles kenasti riides, ilusasti kaetud laua ääres.

Lähedaste hirme ja muresid tuleb kuulata ja neile peaks selgitama, et tavaline dieet ei ole haiguse kaugemas faasis vajalik, pigem on hea haigele anda seda, mida ta tõesti soovib ja just siis, kui ta seda soovib. Söödava toidu kogus ei pea olema suur, olulisem on vedeliku tarbimine. Isutuse puhul on oluline mõista, kelle jaoks on istus suurem probleem,  kas patsiendi või tema lähedase jaoks. Lähedastele tuleb selgitada ja aidata neil üle saada sündroomist: „Tema toitmine on minu kohustus, kui ta ei söö, siis ta ju sureb nälga“. Tegelikult sureb haige oma põhihaigusesse mitte nälga.