Hospiits

Hospiits kontseptsioonina on väga vana, ulatudes tagasi keskaega, mil hospiitsideks nimetati palveränduritele ja teistele teelolijatele loodud puhkepaiku. 19. sajandi lõpust alates on hospiitsid kujunenud surijate viimase hoolduse kohtadeks ja seda esmalt Iirimaal, siis Inglismaal. 40 aastat tagasi, 1967. a., alustas Londoni lõunaosas tööd esimene kaasaegne, Dr. Cicely Saundersi (1918-2005) poolt loodud St. Christophers’ Hospice. Tänaseks on pioneerina alustanud St. Christophers’ hospiitsist välja kasvanud ülemaailmne hospiitsliikumine, muutes üldsuse suhtumist surma ja suremisse.

Hospiitsteenus - see on palliatiivse ravi/hoolduse pakkumine terminaalsetele haigetele vastavalt hospiitsfilisoofia põhimõtetele. Terminaalravi - see on adekvaatne sümptomaatiline põhiravi ja kogu muu inimväärikust austav põetus ning lähedaste toetamine patsiendi ravimatu haiguse ajal, surma saabudes ning selle järgselt. Hospiitsteenus lähtub oma töös hospiitsfilosoofiast, mille aluseks on holistlik inimesekäsitlus: terviklik hooldus (füüsiline, psüühiline, sotsiaalne ja spirituaalne), palliatiivne ravikäsitlus, avatud suhtlemine, erialadevaheline meeskonnatöö, kontakti järjepidevus, leinatöö ja tugisüsteem personalile. Õige aeg palliatiivseks raviks/hoolduseks on siis, kui kuratiivne ravi patsiendi haigusele enam ei toimi ega oma enam mõtet, kui arvestada patsiendi tõelisi vajadusi. Palliatiivne ravi on hospiitsis suunatud elukvaliteedi parandamisele mitte aktiivsele sekkumisele haiguse kulgu. Otsuse hospiitsi minekukus teeb patsient ise koos oma raviarsti ja lähedastega. Oluline on patsiendi ja lähedaste teadlikkus, et saadav ravi ei ole kuratiivne vaid on leevendav ning patsient saaks juba hospiitsi saabudes õige suunise. Leevendav ravi jaatab elu, aga võtab omaks, et suremine on normaalne protsess. Kuigi eluiga on piiratud, on elu väärtuslik. Oluline ei ole ilmtingimata lisada inimese elule päevi juurde, oluline on järele jäänud päevad oleksid head.

Hospiitsteenus ei ole näidustatud mitte ainult terminaalstaadiumis vähihaigetele, vaid ka teisi haigusi (südamehaigused, kopsuhaigused, maksa- ja neeruhaigused, HIV, insult, dementsus, kooma ja ALS) põdevatele terminaalstaadiumis haigetele.

 

Hospiitsravi teenust vajavad: 

  1. Terminaalses seisundis (surm saabub lähinädaltel, lähipäevadel või -tundidel) väljendunud raskete, ravile halvasti alluvate sümptomitega (valu, tugev iiveldus ja oksendamine, tugev õhupuudus, ulatuslikud ja sügavad kasvajakoe haavandid, terminaalne rahutus) ning totaalse valu (füüsiline, psühho-sotsiaalne ja eksistentsiaalne) all kannatavad patsiendid, kes selleks vajavad professionaalse interdistsiplinaarse meeskonna abi ning nende patsientide lähedased, keda hospiitsteenuse oluliseks osaks olev leinatöö aitab kiiremini taastuda ja tava- ning tööellu tagasi pöörduda.
  2. Patsiendid, kelle haigusspetsiifiline ravi on lõpetatud, kuna sellega jätkamine suurendab nende kannatusi ja halvendab elukvaliteeti. Nad vajavad palliatiivse ravi korrigeerimist statsionaaris, et olla suuteline lühemat või pikemat aega taas kodus toime tulema. 

Hospiitsteenust on võimalik osutada koduse, päeva- ja statsionaarse hospiitsteenusena. Hospiits võib olla haigla üks osakondadest, eraldi töötav üksus haigla koosseisus või täiesti iseseisev üksus. Oluline, et see on koht surijatele haigetele elamiseks, kus iga järelejäänud päev oleks väärtuslik.

Hospiitsi ülesanne on aidata surijatel patsientidel elada väärikalt elu lõpuni ning rahulikult surra. See on võimalik üksnes koostöös patsiendi ja tema lähedastega, kellel peab igal ajal olema võimalik viibida haige juures, tema põetuses osaleda.

Hospiits peab tagama selle, mida surijad haiged kõige enam vajavad - piinavatest haigussümptomitest vabanemist, turvalist keskkonda enda ümber, kus arvestatakse nende individuaalsust ja enesemääramisõigust ning pidevat terviklikku hooldust ja kindlustunnet, et nemad ja nende perekond ei oleks mahajäetud.